Kolmas osa

Kolmas osa.

Sõit on täpselt kestnud kaks tundi. Ja kaks igavat tundi on veel vaja sõita. Ma kohe ei tea, kuidas ma suudan selle aja üle elada. Pealekauba minu taga on üks väike poiss, umbes 8 aastane ja ta kogu aeg tahab minuga rääkida. Vähemalt ma arvan nii. Ta kogu aega raputab minu tooli ning iga kord, kui ma näo tema poole keeran, siis ta vaatab mind nii imelikult. Selline tunne, et ta ei suuda ühtegi sõna oma suust välja öelda. Tema ema juba vabandas minu ees ja ütles, et Frankie pole juba kaks nädalat kedagi kiusata saanud ja nüüd, kui tal on veel ainult paar tundi aega, et oma suuremaid vendi kiusama hakkata, siis arvatavasti ta harjutab ette. Minu meelest oli se väga armas kui suuremad vennad lubavad väiksematel ennast kiusata ning mängivad nendega.

Oli veel möödunud tund ja ma olin magama jäänud, kuid järsku ma ärkasin, sest ma kuulsin jälle sedasama lugu, mida ma olin kodus kuulanud. Kui hakkas kostuma refrään hakkasin ma vaikselt kaasa laulma. Järelikult oli refrään selle mitmeid kordi kuulamisega meelde jäänud. Vaatasin korra kõrvale, et näha millega ema tegeleb. Ta oli parasjagu juttu ajamas meie selja taga istuva naisega. Selle sama väikse poisi emaga.

Varsti oli kuuda, kuidas lennukikapten ütles, et me maandume poole tunni pärast. Peale seda tutvustas ema mind Denisele. Ema ütles, et see on tema vana kursavenna naine ja tema juurde me lähemegi elama seniks kuni ta endale uue töö ja elamise leiab. Ma naeratasin talle ja tutvustasin ennast. Denise ütles veel et tema mees ja kolm poega tulevad neile lennujaama vastu. Denise rääkis veel palju nendest. Üks poistest pidi olema minuga peaaegu sama vana. Tema nimi oli Joe. Denise rääkis veel palju oma imearmast perekonnast. Nagu ma siis teada sain, siis perekonda kuuluvad neli venda Kevin, Joe, Nick ja pisike Frankie. Nad elavad imeliusas majas. Kui nüüd aus olla siis ma isegi juba tahan teistega tuttavaks saada. Pisike Frankie kiindus minusse juba esimestel minutitel kui ma temaga natuke juttu tegin. Ja mina temasse. Minu meelest oli tema vist ainuke 8 aastaseid poisse kes oskas ühe ainsa hetkega panna endasse kiinuma. See pool tundi läks kiiresti. Minu meelest alles kapten ütles, et maantumine on poole tunni pärast kui kõlas järgmine ütlus kõlarites. Kust oli aru saada, et tuleb turvavööd kinnitada kuna me hakkame maantuma.

Kui ma nüüd päris ausalt teile ülestunnistan, siis ma tegelt olin juba pisut närvis. Kas ma ültse meeldin ülejäänud perekonnale. Kas ma saan siin palju tuttvaid. Kuid järsku mulle meenus, et minu kunagine parim sõbranna kolis juu samuti Usa’sse. Hedi oli tema nimi. Me saime temaga tuttavaks lasteaias ja meist sai kohe esimesel päeval lahutamatud sõbrad. Kuni ühel päeval tuli Hedi mulle külla ja ta oli kuidagi näost ära. Ta ütles, et ta ema kolib ära, sest ta ei suutnud enam siin Eestis olla. Peale tema isa surma on kõik läinud valesti ja ema tahab tal uut elu alustada, sellised olid tema sõnad. See juhtus nii umbes poolteist aastat tagasi. Peale seda, kui Hedi USse kolis olime me temaga ainult mõned korra kohtunud kui Hedi käis Eestis oma vanaemal külas. Ja me suhtlemine on jäänud näruseks. Ainult msn-i teel. Aga kui ma nüüd ise hakkan samuti USas elama oleks tore kui ma temaga soojendaks oma vanad suhted üles. Ta ikkagist on mu parim sõbranna siiani.

Kohe kui olen koju jõudnud ja ennast sisse seatnud lähen ma msn-i ja räägin temaga. Aeg oligi juba seal maal kui me lennukist maha tulime. Olime kõik neljakesi oma pagasid võtnud ja hakkasime siis liikuma Denisi kannul, et leida tema mees. Liikusime järjest välja päesu poole, kui järsku Frankie hakkas karjuma, sest ta oli näinud oma venda. Ma vaatasin ühtelugu sinna poole kuhu Frankie oli jooksnud. Kui ta kohale oli jõudnud, kallistas teda üks nii umbes minu vanune poiss.
Liikusime siis koos Denisiga ka sinna. Kui olime kohale jõudnud tervitas Denise oma poegasid ja meest. Pärast nende tervitamist sõnas Denise:" Vaata kelle ma lennukist kinni püütsin." Paul vaatas ja tundi mu ema ära ja nad tervitasid samuti. Mu ema tutvustas mind Paulile. Paul tuli ja kallistas mind samuti nagu ta oli teinud mu emaga. Siis oli aeg tutvustada kõiki teisi. Ja nagu ma teada sain siis see poiss keda Frankie hüüdis ja keda ta esimesena kallistas oli Joe.

Ausalt ma pean tunnistama Joe oli üli kuum. Ma kohe ei saanud ma kohe pidin teda jälgima. Ta tuli minu juurde ja küsis:" Kas ma võin su kotid autosse tassida?" Ma ei suutnud mitte midagi selle peale öelda vaid noogutasin Ta võtis mu pagasi ja hakkas liikuma. Ma kohe tuntsin kuidas mu nägu üleni punaseks muutus.

Ootamatud üllatused?

Teine osa

Kui olin endale suutnud välja valida riided,mida ma selga täna panen,otsustasin, et lähen alla ja vaatan endale midagi hamba alla. Alla jõudes leidsin oma isa köögist, kes oli ka teinud endale midagi. See nägi jube välja. peale seda ma otsustasin, et igaks juhuks endale pannilt ei võta midagi. Läksin külmiku juurde ja võtsin sealt juustu,vorsti ja võid. Tegin endale võileibu. Ja läksin tagasi üles.

Olles üles jõudnud otsuastasin, et lähen arvutisse ja uurin selle bändi kohta midagi mida ma eile kuulasin. Lülitasin arvuti sisse ja jäin mõttesse, et mis selle bändi nimi nüüd oligi. Otsustasin,et lähen käin seni rates ära ja vaatan mis seal huvitavat ka on. Olles rates jäi järsku mu pilk üles reklaami peale kus oli kiri, et " Ühe kliki kaugusel on paljude tüdrukude unistus." Ma ei tea miks, aga ma lihtsalt jälgisin seda kui äkki juhuslikult vajutasin selle peale. Järsku lõi ette uus lehekülg, kus oli kirjas, et "Ainus võimalus kahel inimesel minna USAsse ja kohtuda seal Jonas Brotherisga." Kui ma seda nime nägin tuli mulle kohe meelde mis eilse öhtusse bändi nimi oli.

Nii ma seal siis vaatasin ja mõtlesin,et kas tasub see ära teha. Vajutasin veel kord selle peale ja siis küsiti ainult maili aadressi, oma nime ja telefoni numbrit. Nii ma siis hakkasin lahterid täitma. Ise samas mõtleisn et rautselt ei ole see mina,kes neid näeb. Ma olen kõigest ainult ühe päeva neid kuulanud ja nüüd avaneb mul nii suur võimalus. KUi lahtird täitetud saatsin ma selle ära. Järsku ilmus kiri, et hääletus on läbi ja tulemused ilmuvad täna kell 13.00 samale aadresile. Ma vahtisin suu lahti arvutit ja imestasin, et see nüüd küll oli alles napikas. Vaatasin korraks kella mis näitas et kell saab alles 11. Nii et siis kaks tundi veel aega.

Ma otsustasin selle ajaga tõmmata alla kõik Jonas Brothersi lood ja hakkasin neid kuulama. Ja samal ajal kui need alla tulevad loen ma neide kohta materiale. Hakkasin just lugema Nicki kohta kui mul jäi suu lahti. Sain teada, et tal on suhkruhaigus.

Kell hakkas saama mõne minuti pärast üks. Ma otsustasin , et lähen siis vaatan kas sinna on juba midagi ilmunud. Olles saanud just sellele leheküljele kui järsku helises mu telefon. Ma panin kohe jooksuga oma voodi juurde ja võtsin vastu, ilma et oleks vaadanud kes helistas.

Anni:"Hallo, Anni kuuleb"
Mees telefonis:"Kas teie olete Anni Saaremets."
Anni:"Jah, see olen mina." Ise olles juba vaikselt närviline. Kuna ta ei teadnud kellega ta räägib.
Mees Telefonis:" Tere, ma olen Mait Roosileht. Ja mul on rööm teatada, et teie ja teie sõbral või sõbrannal on au kohtuda kahe nädala pärast Jonas Brothersiga."
Anni:"Kas te olete ikka päris kindel selles? Te ei tee ju ometi mingit nalja mulle. Ja kuidas ma need piletid kätte saan?"
Mees telefonis:" Ei ma ei tee nalja. Poisid ise valisid võitja puht juhuslikult välja ja õnn naeratas teile. Ja piletid võite kätte saada Viru keskusest info letist. Peate ütlema oma nime ja telefoni numbri."
Anni:" Selge siis.Suured tänud teile." Ja nii ta lõpetas kõne. Mul ei olenud üldse ainugi kas ma peaks röömust lakke hüppama või nuttma hakkama. Ma olin nii suures shokkis, et läksin ja kontrollisin igaks juhuks selle aadressi pealt ka kas ma olin võitnud või ei olnud.

Oli, nagu seal ka selgus. Peale minu oli saanud veel üks teine tüdruk.Otsustasin, et lähen toon piletid ära. Nii ma lahkusIN kodust ja võtsin suuna Viru keskuse poole, Teepeal nägin paljusid tuttavaid keda ma ei olnud juba kaua aega näinud. Otsustasin, et ei hakka neile isegi mitte mainima seda, et homme USAsse kolin. Jõudsin ilusti Viru keskusesse ja läksin infoleti juurde. Olles oma nime ja numbri õelnud sain ma peale piletite veel muud Jonas Brothersi nänni.

Koju jõudes oli ka ema kodus.
Ema:" Kus kohast sa siis tuled? Kas hommseks on kõik asjad koos?"
Anni:" Ahh Virukas käisin. Ma võtsin täna juhuskikult ühe bändi võistlusest osa mis lõppes just siis ja ma võitsin nende piletid ja muud nänni. Kontsert toimub UsAs. Ja ma käisin neil järel. Ja hommseks on kõik koos."

Ema, kes vaatas teda natukene imestunult.Siisläks ta oma toa poole või õigem oleks õelda, et külaliste toa poole.

Otsustasin, et ma panen need piletid ilusti kindlasse kohta ja siis alles homme lennukis, kui ma olen teel siis uurin neid.

Otsustasin veel minna korraks arvutisse ja Jonas Brothersit kuulata. Kuulasin ja kuulasin kuni avastasin et kell oli saanud juba kaksteist. Otsustasin magama minna kuna homme pidime juba enne kaheksat lahkuma. Enne magama jäämist panin veel lood oma mp3 peale. Magama minnes ma mõtlesin sellele bändile ja tulin teadmisele, et ma olen leidnud endale uue parima bändi. Ma vist olen armunud sellesse bändi. Sellite mõttetega jäin ma lõpuks magama.

Hommikul üles ärgates hakkas mul kiire, kuna ma ei olnud enne magama minemist moblale äratust pannud. Kell oli pool kaheksa kui ma üles tulin. Kiiruga pesin hamabd puhtaks ja panin riidesse.Lisasin veel viimased asjad kotti ja olingi juba valmis. Ema juba närvitses ukse juures, et me jääme hiljaks. Isa oli nõus meid lennujaama viima. Nii armas temast.

KUi olime lennujama jõudnud oli meil veel meie lennuni täpseld 20 minutit aega. Me emaga kiirustasime passikontrollist läbi ja viisime oma pagasid sinna kuhu peab viima. KUi kõik oli korras oli aega minna lennukisse. Lennukisse minnes jooksin ma kokku ühe poisiga kes samuti kiirustas lennukile. Poiss vaatas mulle silma sisse läbi oma päikese prillide ja vabandas. Ma naeratasin ja liikusin edasi. Olles pileti ette näidanud juhtatati mind pardale ema minu kannul. Lennukis olles otsisin oma koha ja istusin sinna. Ema veel mainis, et lend kestab täpseld neli tundi. Ma arvasin, et ma suren need tunnid igavuse kätte ära.

JB Järjekas (pealkiri puudu)

Miks peab olema elu karm? Miks? Kogu viimase nädala on mu peas keerelnud ainult üks ja sama asi et tahaks siit elust minema saada. Aga jah ma ei saa seda kuidagi teostada kuna ma ei suuda lahkuda oma kallikestest söprates. Ja pealegi kellega ma seda tehes röömsaks teeks. Miks peab koik just selline olema. Miks?
Koik mida ma räägin on olnud tühine.

Koik peale seda kui mu poiss mind maha jättis. Vöites et tal on keegi teine. Ma ei usu seda. Kuna ma pole peale seda kui ta seda mulle ütles mitte kellegi teisega koos näinud. Ta on olnud kogu see aeg kurb ja liigub üksinda ringi ta on eiranud koiki oma sõpru. Miks ta seda teeb seda ma ei oska kahjuks oelda. Aga see selleks.

Minu elu on peale seda igatahes järjest allamäge liikunud. Kohe peale seda kui poiss mulle seda, ütlesmu isa, et tal on uus naine ja nad emaga lahutaad. Miks jäällegi miks??? Miks nad seda mulle teevad. MIks? Ma ei saa sellele üldse enam aru. Miks? Ma ei tae mis minust siis saab kui mu vanemad lahutavad. Isaga ma ei taha minna. Ma ei soovi isa ja tema uue naisega koos olla. Ja nagu ma olen teada saanud siis isa kolib temaga siia minu koju ja ema peab lahkuma. Ja mul ei ole orna aimugi kuhu ta kolida kavatseb. Emale ma juba ütlesin, et ma lähen temaga kaasa. Ema muidugi oli õnnelik. Nii ma siis siin hetkel istun oma toas ja pakin asju. Ema mainis eile, et me kolime kolme päeva pärast välja. Aga kuhu me läheme seda ta ei oelnud mulle.

Kell on juba üheksa ja nad ikka veel isaga tülitsevad. Nad on seda juba tund aega teinud. Isa ei ole nous sellega, et ma koos emaga lähen. Mul on sellest juba kõrini.

Liikusin oma arvuti juurde ja panin tööle Paramoer-Decode. Aitab alati kui tuju nullis on. Kui lugu läbi on kuulen, et nad on ka oma karjumise lopetanud. Ma otsustasin, et lähen ja küsin ema käest kuhu kohta me täpsemald siis kolime kui me siit minema oleme läinud.

Lülitasin arvuti välja ja läksin ema otsima. Leidsin ta köögist lauatagand istumas ja kohvi joomas. Sellest voisin järeltada, et nende tüli oli loppenud juba nii paar minutit tagasi.

Istusin siis ema juurde laua taha ja vaatasin talle otsa. Ema asetas kohvi laua peale ja vaatas samuti mulle otsa. Ma panin tähele, et ta oli nutnud. Nii me siis istusime kahekesi laua taga. Kui lopuks mulle meenus milleks ma siia olin tulnud.

Anni:" Emm, kuule ma tahtsin küsida, et kuhu me kolime kui me siit minema läheme."

Emm:" USAsse kolime. Mu vana kooli vend elab seal. Ma ei olnud temaga paar aastad suhelnud.Aga peale seda kui ma kuuaega tagasi USAs käisin porkasime me kokku ja nii hakkasmie uuesti suhtlema temaga ja ma rääkisin talle oma murest ja ta lubas, et me võime tema juurde kolida. Tal on suur maja USAs. Ja ma saan tema juurs tÖÖd ta tegeleb seal muusika „Äriga."

Sandra:" Nii, et me siis kolime USasse. Kas see mees teab, et ma sinuga koos sinna tulen."

Emm." Jah, ma rääkisin sellest talle kohe kui sa mulle seda mainisid, et sa tuled koos minuga. Tal oli väga hea meel selle üle. ütles, et laseb sulle toa valmis seada kui me sinna jõuame. "

Ütleisn veel emale, et lähen tagasi oma tuppa ja siis varsti magama Ära. Ja nii ma siis jätsin ta sinna üksi.

Kui olin tagasi oma toas läksin ma kohe arvutisse et vaatada mis seal ka vahepeal uut on olnud. Käisin korraks YouTubis ja leitsin mingi huitava bändi millest mul ei olnud enne praeguse hetkeni üldse aimugi. Bändiks oli Jonas Brothers. Nii ma asusun kuulama ühte nende lugu S.O.S.

Ühel hetkel vaatasin ma kella ja minu Üllatuseks oli kell juba kaksteist läbi ja ma ei olnud tähele pannud et kogu selle aja kui ma ema juurest ära olin tulnud olin ma seda ühte ja sama lugu mittu korda järjest kuulanud.

Lõpuks kui ma arvuti kinni panin otsustasin, et lähen magama ära. Enne magama minekut kumises mul peas üks ja ainus viisike mul peas.

Hommikul kui ma silmad lahti tegin olin ma kuidagi imelikul moel õnnelik. Ma isegi ei tea miks see nii oli. Aga nii see paraku oli.